Teie ostukorv on tühi.
Rosmariin
Rosmariin.
Mitmeaastane huulõieline maitse- ja ravimtaim kõrgusega 50-150 cm, igihaljas poolpõõsas. Paljundatakse seemnetega, ladvapistikutega või põõsa jagamise teel.
Eesti kliimaoludes sobib kasvatada potitaimena toas, suveks (augusti lõpuni) võib istutada välja tuulevaiksesse päikeselisse kohta.
Külv ettekasvatamiseks märtsis, seemned idanevad +20°C juures nelja nädalaga. Istutus avamaale juunis taimetihedusega 40 x 30 cm.
Toitude maitsestamiseks kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti väikeses koguses. Sobib eelkõige lihatoitudele, samuti tomati-, seene-, riisi- ja munaroogadele. Sobib sügavkülmutada.
Tee vähendab puhitusi ja soodustab seedimist. Mõjub vereringele ergutavalt, parandab mälu. Kodumaaks Vahemere kaljunõlvad. Lehed sisaldavad ligi 1,2% eetrlikke õlisid, 0,5% alkaloide.
Vesileotis omab toniseerivat, põletikuvastast, sapivaevusi leevendavat ja valuvaigistavat toimet.
1,0 g = 550-750 seemet.
Mitmeaastane huulõieline maitse- ja ravimtaim kõrgusega 50-150 cm, igihaljas poolpõõsas. Paljundatakse seemnetega, ladvapistikutega või põõsa jagamise teel.
Eesti kliimaoludes sobib kasvatada potitaimena toas, suveks (augusti lõpuni) võib istutada välja tuulevaiksesse päikeselisse kohta.
Külv ettekasvatamiseks märtsis, seemned idanevad +20°C juures nelja nädalaga. Istutus avamaale juunis taimetihedusega 40 x 30 cm.
Toitude maitsestamiseks kasutatakse värskeid ja kuivatatud lehti väikeses koguses. Sobib eelkõige lihatoitudele, samuti tomati-, seene-, riisi- ja munaroogadele. Sobib sügavkülmutada.
Tee vähendab puhitusi ja soodustab seedimist. Mõjub vereringele ergutavalt, parandab mälu. Kodumaaks Vahemere kaljunõlvad. Lehed sisaldavad ligi 1,2% eetrlikke õlisid, 0,5% alkaloide.
Vesileotis omab toniseerivat, põletikuvastast, sapivaevusi leevendavat ja valuvaigistavat toimet.
1,0 g = 550-750 seemet.
* Rosmariini sobib Eesti kliimas kasvatada potitaimena toas, suveks (augusti lõpuni) võib istutada välja tuulevaiksesse kohta. Rosmariin oli juba iidsetel aegadel populaarne eeterlike õlide poolest rikas taim. Kreeklased pühendasid ta jumalanna Veenusele. Usuti, et rosmariin teeb inimese lõbusaks ja õnnelikuks, vabastab halbadest unenägudest ja säilitab nooruse. Sooja kliimaga piirkondades kasvab avamaal ühel kohal kuni 20 aastat, saavutades kuni 2 m kõrguse. Kõrgeid rosmariinipõõsaid kasvatatakse tihti hekkidena, lamanduvad vormid kasvavad aga küngastel.
Valguse- ja soojalembene rosmariin on vähenõudlik, kuid ei armasta järske temperatuurikõikumisi ja ülemäärast kastmist, langetab lehed maha.
Rosmariini vesileotis omab toniseerivat, põletikuvastast, sapivaevusi leevendavat ja valuvaigistavat toimet. Rosmariini vesileotisest tehakse ka vanni ja kompresse närvipõletiku ja külmetushaiguste korral. Välise abivahendina on väga efektiivne kuum mähis noortest pungadest. Reuma vastu võib hõõruda eeterlike õlidega ja teha vanne noortest võrsetest. Leotiseks võetakse 1-2 tl. kuivatatud ja peenestatud rosmariini lehti 1 klaasi keedetud veele, jätta 1-2 tunniks seisma ja kurnata. Võtta 1/3 klaasi 4 korda päevas enne sööki bronhiidi puhul. Samat leotist võib välispidiselt kasutada kompressiks, kurgu ja suuõõne kuristamiseks. 2-3 supilusikat noori pungi ja lehti valada üle tulise veega, mässida marlisse.
Kuuma padjakest kasutada valuvaigistava kuuma mähisena. Kuumuses nõuab rosmariin rikkalikku kastmist; niiskusepuuduses kolletuvad tal alumised lehed. Massilise õitsemise perioodil lõigatakse rosmariini noored, tihedelt narmastega kaetud võrsed, koos lehtede ja õitega. Kevadel, sügisel ja talvel hoida rosmariini valguseküllasel aknalaual, jahedas toas (õhurikas jahe +5+15°C talvetemperatuur tagab kompaktse põõsa ja rikkaliku õitsemise); kastes regulaarselt ja mõõdukalt.
Rosmariini põõsast lõigatakse kevadel, tagamaks hea puhmastumise, jättes 3-4 varrelüli (sõlmevahet) eelmise aasta juurdekasvust. Kui täiskasvanud taime varred paljaks kooruvad, siis veebruarist-märtsini viiakse läbi noorenduslõikus (tavaliselt iga 7 aasta järel), lõigates oksad maakõrguselt maha. Suured rosmariinipõõsad võivad talvituda mitteköetavas kasvuhoones või keldris.
Kui rosmariini ei istutata suveks aeda, siis vajaduse korral viiakse läbi varakevadel ümberistutus värskesse substraati; tavaliselt istutatakse ümber 2 aasta järel, aga tiheda juurekava korral igal aastal. Istutatakse pisut suuremasse potti, viljakasse, huumusrikkasse, kobedasse substraati. Aktiivsel vegetatsiooniperioodil märtsist septembrini on vaja rosmariini toita mineraal- ja orgaaniliste väetistega; ta armastab kaltsiumit. Rosmariini pistikud lõigatakse suvel üheaastastelt võrsetelt pikkusega 10 cm, torgatakse poolenisti substraati ja multšitakse kõdumullaga; nad juurduvad kergesti.
Rosmariini seemned külvatakse veebruaris-märtsis, seemikud hakkavad õitsema teisel aastal.
Rosmariini kasutatakse edukalt bonsai kasvatamisel: temast on kerge vormida tiheda võraga puukest.
Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: "Rosmariin Teie kodus".
Bot.: Rosmarinus officinalis L. Pharm.: folia anthos, folia roris marini.
* Rosmariin oli juba iidsetel aegadel populaarne eeterlike õlide poolest rikas taim.
Kreeklased pühendasid ta jumalanna Veenusele. Usuti, et imekena rosmariin teeb inimese lõbusaks ja õnnelikuks, vabastab halbadest unenägudest ja säilitab noorust. Juba ammusest ajast armastatud maitsetaim on pärit Vahemeremaadest.
Looduslikult näeb teda kasvamas Lõuna-Euroopas. Sooja kliimaga piirkondades kasvab avamaal ühel kohal kuni 20 aastat, saavutades 2 m kõrguse. Kõrgeid rosmariinipõõsaid kasvatatakse tihti hekkidena, lamanduvad vormid kasvavad aga küngastel.
Aromaatsete nõeljate lehtede ja õitsvate võrsetega rosmariinist saadakse eeterlikke õlisid, mida kasutatakse parfümeerias ja meditsiinis. Õisi ja lehti kasutatakse maitseainena kulinaarias (valmistatakse viina ja äädikat, lisandina salati ja kala juurde, kastmete valmistamisel jne.), vannideks ja insektsiidina (vahend koide vastu).
Valguse- ja soojalembene rosmariin on vähenõudlik, kuid ei armasta järske temperatuurikõikumisi ja ülemäärast kastmist, visates lehed maha.
Suveks on soovitatav istutada potist ümber aeda (tuule eest kaitstud päikesepaistelisele soojale kohale) või viia päikesepaistelisele rõdule, et ei langeks eeterlike õlide sisaldus taimes.
Kuumuses nõuab rosmariin rikkalikku kastmist; niiskusepuuduses kolletuvad tal alumised lehed. Massilise õitsemise perioodil lõigatakse rosmariini noored, tihedelt narmastega kaetud võrsed koos lehtede ja õitega.
Kevadel, sügisel ja talvel hoida rosmariini valguseküllasel aknalaual, jahedas toas (õhurikas jahe +5+15°C talvetemperatuur tagab kompaktse põõsa ja rikkaliku õitsemise); kastes regulaarselt ja mõõdukalt.
Rosmariini põõsast lõigatakse kevadel, tagamaks hea puhmastumise, jättes 3-4 varrelüli (sõlmevahet) eelmise aasta juurdekasvust. Kui täiskasvanud taime varred paljaks kooruvad, siis veebruarist-märtsini viiakse läbi noorenduslõikus (tavaliselt iga 7 aasta järel), lõigates oksad maakõrguselt maha.
Suured rosmariinipõõsad võivad talvituda mitteköetavas kasvuhoones või keldris. Kui rosmariini ei istutata suveks aeda, siis vajaduse korral viiakse läbi varakevadel ümberistutus värskesse substraati; tavaliselt istutatakse ümber 2 aasta järel, aga tiheda juurekava korral igal aastal. Istutatakse pisut suuremasse potti viljakasse, huumusrikkasse, kobedasse substraati.
Aktiivsel vegetatsiooniperioodil märtsist septembrini on vaja rosmariini toita mineraal- ja orgaaniliste väetistega; ta armastab kaltsiumit.
Rosmariini pistikud lõigatakse suvel üheaastastelt võrsetelt pikkusega 10 cm, torgatakse poolenisti substraati ja multšitakse kõdumullaga; nad juurduvad kergesti.
Rosmariini seemned külvatakse veebruaris-märtsis, seemikud hakkavad õitsema teisel aastal. Rosmariini kasutatakse edukalt bonsai kasvatamisel: temast on kerge vormida tiheda võraga puukest.
